Blackjacki “Ristiisa” Al Francesco

Kaardimängija Al Francesco on oma eluajal kasutanud paljusid varjunimesid: teda on teatud ka nimedega Frank Fisano, Frank Schipani, Frank Salerno ja “The Godfather of Blackjack” ehk siis “Blackjacki Ristiisa”. Ta võeti 2002. aastal Blackjacki Hall of Fame’i listi ning kuigi ta on juba vana mees ning mängimise lõpetanud, on ta Blackjacki mängu väga palju mõjutanud ning olnud (ja on ka jätkuvalt) suureks inspiratsiooniks teistele.

Kaardimängud selged lapsest peale

Teise Maailmasõja ajastul Indianas üles kasvanud Francesco mängis lapsena palju erinevaid kaardimänge nt nagu “Greek Rummy” jt. Oma kahekümnendatesse eluaastatesse jõudnuna oli tema kaardimänguosavus nii kaugele arenenud, et ta suutis aastas kuskil $5,000 teenida, ilma, et ta oleks pidanud “päris tööd” tegema. See oli piisav summa, et mugavalt ära elada – ei midagi liiga uhket, kuid siiski oli see tollel ajal väga esinduslik summa.

Kolimine Californiasse tõi uued tuuled

1963. aastal kolis Francesco Californiasse, kus ta avastas enda jaoks Edward O. Thorp’i raamatu “Beat the Dealer” ning õppis kaarte lugema. Pooleteist aastaga oli ta niivõrd osav kaardilugeja, et võitis diilereid üpris järjekindlalt ning paljud kasiinod seadsid Francescole sisenemiskeelu. Kaardilugemissüsteem, mida ta kasutas oli algne “Ten Count” strateegia. Kasiinodest väljaheitmise tulemusena loobus mees Blackjacki mängimisest mitmeks aastaks, kuni ta avastas Lawrence Revere uue “Advanced Point Count” süsteemi, mille tagajärjel ta uuesti mängima hakkas. Kuid probleem jäi siiski samaks – kohe kui Francesco järjepidevalt võitma hakkas, ei tahtnud kasiinod teda enam mängulaudadesse lasta ning jälle tuli mehel Blackjackist loobuda. Hiljem on ta öelnud, et ta teadis, et peab leidma võitmiseks parema viisi ning see parem viis tuligi – üpris juhuslikult ja ootamatult, kui ta Tahoe järve ääres pereliikmetega puhkust veetis.

Uus viis võitmiseks

Francesco jälgis oma kaardilugejast venna mängu, olles lauas temast järgmine. Mängiti väikeste panustega Blackjacki, et mitte vahele jääda. Panused olid $1 ja $5. Francesco ootas, kuni ta vend tegi $5 panuse ja seejärel pani ise juurde $100. Iga kord kui ta vend $1 panuste juurde naasis, lõpetas Francesco panustamise. Nii näis Blackjackilaua meeskonnale, et ta on tavaline turist, kes kõhutunde järgi mängib. Ning kuigi ta päris tihti võitis, jäi mulje, et tema võidud baseeruvad puhtalt õnnel ja juhusel.

The Big Player

1971. aastal hakkas Al Francesco kasiinodes oma meeskonnaga mängima. Meeskonda kuulusid kaardilugejad ja üks “Big Player”. Kaardilugejad istusid erinevates Blackjacki laudades ja lugesid kaarte, kuni kaardilugemine soodsat seisu näitas – siis andsid kaartide lugejad “Big Player’ile” märku, et ta nende lauda tuleks ja suure panuse teeks. Järgnevate aastate jooksul võitis Francesco meeskond miljoneid, ilma et keegi neile jälile oleks saanud. Selle lõbu lõpetas meeskonnaliige Kenneth Senzo Uston, kes andis 1977 välja raamatu “The Big Player” ja paljastas sellega kogu meeskonna saladused.

Tänapäeval on kaartide lugemine muidugi peaaegu et võimatuks tehtud, seega jäävad sellised lood pigem kaugesse ajalukku, kuid neid on muidugi huvitav aeg-ajalt taasavastada. Rohket avastamisrõõmu Blackjacki maailmas ka teile soovides!